Kui inimesel on aega laialt käes, siis saaks ja tahaks jagada, muljeid ja nendest tekkivaid mõtteid. Võtsin siis kätte ja tegin endale Facebook’i konto. Ökoloogiliselt mõtleva inimesena üritasin ennast algatuseks möllida Eesti Metsa Abiks gruppi, kuid minu võimekust abiks olla ei hinnatud sugugi mitte liitumise vääriliseks. Selle peale tegin oma larhvilehele metsa abiks teemalise sissekande ja kiikasin kohe otsa Roheliste grupi toimetamisi kaema. Sealt sain motiivi veel üheks inspireerivaks keskkonnakaitseliseks postituseks, abieluvõrdsuse vaatevinklist. Päeva tipphetk saabus, kui taipasin arvamusliidrite järele ringi hakata vaatama. Raul Rebane oli järjekordse arvamusartikliga maha saanud ja tundnud muret Reformierakonna võimaluste ahtasuse üle, valitsemistunnetuse saavutamisel. Sinna ma siis tegin omalt poolt küsiva kommentaari, poliitika ja poliittehnoloogia vahekorra kohta, et mis kasu võiks ühiskonnale laiemalt sellise tugeva tunde tekkimisest tõusta? Hommikul ärgates ei olnud ennast enam kuhugi sisse logida. Minu konto oli kogukonnareeglite rikkumise pärast jäädavalt kustutatud. Viis päeva. Iga päeva kohta põgus sissekanne ja üks kommentaar. Selline sai siis minu põgus kogemus sotsiaalmeedia kasutajana. Et keel teravakene, ikka endiselt sügeleb, siis proovin edaspidi ennast blogipidajana välja elada. Eks näeb siis edaspidi, kuidas elusaatus ette keerab…:)
PS
Üks seik mahtus tegelikult veel loendisse. Ühel maikuu esmaspäeval oli spektraalne liputamise päev ja osad Euroopa riigid (oli neid ehk kokku üksteist) väljendasid ühisavaldusega toetust kodaniku- ja inimõiguste tugevdamisele maailmas. See ajendas muidugi välja käima omapoolse repliigi meelsus- ja sõnavabadusele kehtestuvast korrast…:)